Ma istusin bussijaamas ja jälgisin mõningaid ümberringi olevaid inimesi. Nad ostsid oma pileti ja ootasid. Kuhu nad sõitsid, ma ei tea. Mõni luges raamatut, mõni vaatas tühjusesse, mõni kõndis akende ääres edasi, tagasi. Mu pea käis jubedal kombel ringi ning ma kõikusin une ja ärkveloleku vahel. Kakskümmend kaheksa tundi polnud ma maganud ja, pärast mitmekümne tunnist nälgimist, olin esimeses avatud kiirtoidurestoranis maitsetu eine alla neelanud, mis nüüd üles tahtis tulla. Mina ja mu reisikaaslane olime pidanud ostma piletid bussile, mis väljus alles poolteist tundi pärast meie saabumist ja nüüd veetsime me oma aega pinkidel istudes ja oodates. Ma olin üritanud kioskist vett osta, kuid kuna seal ei saanud kaardiga maksta, pidin ma ilma selleta läbi ajama.
Kell näitas neli minutit enne nelja, kui meie buss neljandasse platvormi sõitis. Ma olin sel hetkel vaunas ning seiklesin kaugetel Pripxoe´i väljadel. “Albert. Albert, tule nüüd! Meie buss on kohal,” ütles Martin, mu reisikaaslane, raputades mind õlgadest. Me tõusime püsti, võtsime kotid selga ja läksime bussijaamast platvorm nelja. “Tervist!” ütles Martin bussijuhile, kes oli välja värsket õhku hingama tulnud. “Tere,” vastas ta ning ma pomisesin ka midagi, silmad poolkinni. Martin näitas talle meie piletid ette ning me ronisime sisse. Visanud kotid meie taga asuvatele toolidele – kedagi teist ei olnud tühja bussi tulemas – heidsin ma üle toolide pikali ning Martin läks välja, arvatavasti bussijuhiga rääkima.
Ma seisin põllul. Kuldsed viljapead helkisid päikese valguses ja hiiglaslikud liblikad lendasid kaugete metsade kohal. Taevas oli sinine ning siin-seal hõljusid paksud valged pilved. Maa hakkas vägivaldselt vibreerima ja peadselt tekkis mu alla ääretu lõhe ning ma langesin Tartarosse. Aina sügavamale ja sügavamale, tunde ja tunde. Ma kukkusin ja kukkusin, kuni – ÖÄHGRL!
“Tere hommikust!” sõnasin ma Martinile, keda polnud seal, ärgates. Ma vaatasin bussis teda otsides ringi, kuid ei näinud kedagi.
Olen ma ju kaua maganud. Kas nad on ikka veel väljas ja kas buss seisab veel platvormis number neli? Ei, ei saa olla. Bussijaam on kadunud nind ümberringi on vaid puud ja asfalttee. Keegi siiski räägib väljas.
“Albert, kuule, tule meile välja appi,” hüüdis Martin, kes oli ukse peale ilmunud. Ma tõusin püsti, heitsin endalt jaki toolile ja läksin välja. Seal seisis bussijuht, kuldses triiksärgis ning mustades viikpükstes, ja hõõrus närviliselt kukalt. Ma olin ikka veel unine. “Olgu, proovime siis nüüd uuesti. Sa võta paremalt poolt kinni,” ütles ta mulle ja osutas uksele bussi taga ääres. Ma läksin nende juurde ning haarasin ühest pidemetest kinni. Martin haaras vasema ning bussijuht keskmise käepideme ja mõlemad ütlesid nagu ühest suust: “Üks, kaks ja korraga,” ning me tõmbasime. Uks oli üllatavalt kõvasti kinni ja ei liikunud. “Proovime uuesti,” ütles bussijuht, “üks, kaks ja korraga.” Seekord tõmbasin ma tugevamini, teades, kui raskelt see käib. Uks liikus veidi ja kuskil selle mehhanismis käis klõps. “No selle korraga peaks vist lahti tulema.” “Jah, tõmbame see kord järsku ja tugevasti. Üks, kaks ja korraga.” Me tõmbasime järsult ja tugevasti ning uks paiskus lahti ja ajas meid kõiki peaaegu pikali. Avauses istus vaikselt põrisev katelt meenutav mootor ja kõhatas vahetevahel. Bussijuht tõmbas mootori kõrval asuvast seinale kinnitatud nahksest paunast välja musta silindri ja avas selle koputusega kaanele. Anuma sees oli kuldne liiv. Ta lamas mootori kõrvale külili ja lükkas käe selle taha ning, pärast mõningast pusimist, tõmbas sealt välja toobri ning vaatas sinna sisse. “Pagan võtaks,” kirus ta toobrit, “see on tühi,” ja vaatas minu poole. “Mine, palun, metsa ja liigu ida suunas ning täida seal oleval allikal see toober veega,” ütles ta, andis mulle toobri ja kompassi, lisades: “See on selleks, et sa ära ei eksiks. Edu sulle!” Ma võtsin need vastu ja sammusin idasse.
Päike ei paista, kust valgus tuleb? See ei tule idast, ei läänest, ei põhjast, ei lõunast. Taevas on siiani must, kuid ühtegi tähte pole näha, vaid kuu paistab tuhmilt. Ida jääb siiski ette, ette. Lääs selja taha. Vaata maha, mida sa näed? Mustad sussid, roosad käed. Allikas peaks üsna lähedal olema. Sulin, ma kuulen sind.
Liblikad lendasid nüüd üle mu pea ja tuul, mis nende tiibade alt vabanes, sasis mu juukseid ning paitas mu nägu. Kõik oli rahu ja unistus. Sahin, kohin. Vahin, kui tohin.
“Ärka nüüd üles, me peame minema, muidu jääme hiljaks,” äratas Martin mind, nägu helkimas, ja raputas mu õlgu enda soojust kiirgavate kätega. “Sa oled mul nii hea sõber.” Martin naeratas tõi pihuga allikast vett, millega ta mu üle kastis. “Tule nüüd, muidu jääme hiljaks,” ütles ta uuesti ja ma tõusin. Me läksime tagasi bussi poole, kus juht meid juba ootas, närviliselt käekella vaadates. “Tulge nüüd ruttu!” hüüdis ta meid nähes. Ma toetusin Martini vastu, käsi ta kaela ümber ja me hakkasime sõrkima. Martin andis kompassi ja toobri bussijuhile ja me läksime sisse.
“Pange võõd kinni, me peame kiirustama,” ütles bussijuht, istudes oma kohale. Koheselt hakkas mootor meie all sumisema ning masin liikus maagilisel kiirusel ja sujuvusel paigalt. Rutemini ja rutemini mõõdusid tee kõrval asuvad puud ja peagi vajusid need madalamale kui buss. Ma liikusin aknale lähemale ja nägin meie all asfaltteed ja puid, mis aina kaugemaks jäid. Ma tundsin kirjeldamatut hirmu ja iga võnge, mis buss nüüd tegi tundus mulle meie kahtlematu lõpuna olevat. Martin vaatas mulle laia naeratusega otsa nagu ta ei saakski aru, et me juba mitmesaja meetri kõrgusel maapinnast olime, kuid just hetk tagasi olin ma näinud teda aknast välja vaatamas. “Mis siin toimub?” küsisin ma talt, saamata alguses sõnagi suus. “Mis mõttes, Albert?” küsis ta, nagu oleks lendavates bussides sõitmine igapäevane tegevus. “Kas see on uni? Miks me lendame?” küsisin ma, väriseval häälel, kallutades ennast aknast nii kaugel, kui võimalik. “Me oleme Päike,” vastas ta, ikka lai naeratus suul, “ja see ei ole uni.” “Mis kuradi mõttes oleme me Päike? Kas sa oled segane? Päike on suur põlev kera taevas, mille ümber Maa keerleb. Meie oleme bussis.” “Ei, mu sõber. Helios sõidab oma kaarikuga maa kohal ja meil on õnne tänasel sõidul osaleda.” Ta vaatas seda üteldes aknast välja.
Ma ei tea, kas mina olen oma aru kaotanud või oleme me mõlemad.
Ma vaatasin ka aknast välja ja nägin seal musti helbeid meist mõõda lendamas. Ma surusin näo vastu klaasi ja avastasin, et need olid värviliistud, mis bussi küljest maha koorusid. Nende alt tuli välja kuldne läikiv pind, mis mind hetkeks pimestas. Silmi hõõrudes küsisin ma Martinilt: “Miks me lihtsalt koju ei saa sõita?” “Me sõidamegi koju,” vastas ta, kuskilt kaugelt.
Ma olin liblika seljas ja me lendasime koju. “Lenda, Mähvõlxjanoas, lenda nagu sa pole kunagi lennanud!” hüüdsin ma talle ja me ületasime tuhandeid vesi ja päikse loojudes sisenesime kartmatult öhe. Kui päike taas tõusis, tuli sellega kaasa tumedate pilvede kogu, mis peadselt meie ümber koondus ja maa poole välgunooli saatis. “Lenda, Mähvõlxjanoas! Ära vaata tagasi!” hüüdsin ma liblikale julgustussõnu, tõusin üles ja võitlesin pilvede ning välguga. Tuuled ning tuhk andsid mulle valusaid hoope ja suure vaevaga suutsin ma kihutaval liblikal püsida. “Tõuse, Mähvõlxjanoas, lenda pilvede kohale!” Ma laskusin taas istukile ning haarasin tugevasti liblika ümbert kinni. Ta hakkas nüüd üles liikuma ja lendas tohutu kiirusega pilvede kohale.
“Sa idioot!” hüüdis hääl pilvedest, “Ma ei ole sinu vastane.” “Kes sa oled siis?” hüüdsin ma talle vastu. “Ole vait ja ära küsi lollusi. Ütle Heliosele, et aeg on käes. Ta peab koheselt Olümposele tulema.” Ma teadsin, et häälel oli tõsi taga. “Mine, Mähvõlxjanoas, ja kutsu teised kokku! Me kohtume Olümposel,” ütlesin ma liblikale, tõusin ta seljal püsti ning hüppasin alla. Kui ma pilvedesse jõudsin, koondus mu ümber välgu kera ning saatis minusse elektrillögi.
“Helios, sa pead Olümposele minema. On aeg,” hüüdsin ma ärgates. Bussi alla olid tormipilved kogunenud ja siin-seal oli äikese välgatusi näha. “Oled sa kindel?” hüüdis bussijuht, vaatamata minu poole. “Jah,” vastasin ma. Ta suurendas kiirust ja keeras masina otsa pilvede poole, millest me läbi kihutasime.
No comments:
Post a Comment