Ma tõusin kell neli seitseteist voodist, et minna ja omletti küpsetada. Ma ei ärganud üles, sest ma polnud veel uinunud. Kui peekon pannil särises, kuulsin ma taas heli, mida olin varem voodis lamades märganud. See meenutas tuulekellade helinat, kuid kostvad noodid kestsid kauem kui tuulekellade puhul. Ma vaatasin aknast välja, lootes näha trammi, mida arvasin heli tekitajaks olevat, kuid ei näinud seda. Mu silmi tõmbas betoonmaja tagant paistev majakas. Hetkeks arvasin ma, et helin tuleb sealt, kuid pidasin seda siis ebatõenäoliseks.
Peekon oli poolküps, ma lisasin tomatid ja peatselt tooromleti, keerasin tule vaiksemaks ja panin pannile kaane peale. Ma kartsin, et see kõrbeb põhja ja keerasin selle tükkidena ümber.
Ma panin endale jaki selga ja astusin uksest välja, jooksin treppidest alla. Ma tahtsin leida heliallika. Ma usun, et päike oli juba tõusnud, kuid ma ei näinud seda veel majade tagant. Helin oli lõppenud, aga ma olin kindel, et kuulen seda peatselt veel.
Ma ei näinud ühtegi inimest, kui üle tee trammipeatusesse läksin, vaid üks auto sõitis must mööda. Nüüd oli päikest juba näha ja sellega kaasnes kajakate kriiskamine.
Ma olin seal peaaegu pool tundi istunud, kui kuulsin taas tuulekellahelinalaadset vilinat. Koheselt teadsin ma, mida teha, ja, tõusnud püsti, jooksin endast kakssada meetrit vasemal pool asunud trammipeatusesse ja jäin raudtee äärde seisma. Vilin muutus aina valjemaks ja peatselt ilmus nurga tagant välja süsimust tramm, mille poolt ainsaks tekitatavaks heliks oli vilin, mida olin terve öö juba kuulnud. Tramm peatus, nii et uksed avanesid otse minu ees. Nüüd vaatas mulle otsa minu ees, kuid jala võrra kõrgemal, seisev mees, kes sõnas tuttaval häälel: “Tervist, Isaac, me oleme sind oodanud.” Ma ei ütelnud midagi ja astusin astmetest üles. Me olime sõna otseses mõttes rinnutsi. “Pilet, palun!” ütles ta ja vaatas mu parema püksitasku poole. Ma kobasin seal ringi ja tõmbasin vana kokkukägardatud tšeki välja. Mees sirutas käe paberitüki järele ja augustas selle. Ta noogutas ja astus mu teelt eest. Ma vaatasin paremale, kus oli trammijuht ja vasakule, kus oli uks. Ma läksin ja astusin uksest läbi. Ma olin samasuguses ruumis kui hetk varem ning juhusliku kiusatuse tõttu vaatasin tagasi läbi ukses oleva akna. Seal, kus enne olid olnud toolid, konduktor ja trammijuht, oli nüüd trammi alla kaduv asfalttee. Ma keerasin ümber ja avastasin, et siingi oli muutus toimunud. Kõik trammile tüüpiline mööbel oli kadunud ja asendunud valgete seinte ja nurgas nuttu tihkuva meesterahvaga. Ma läksin ta juurde. “Mis juhtus?” küsisin ma ja üritasin ta nägu näha, kuid ta oli selle oma käte taha peitnud. “Mis juhtus, väike mees?” küsisin ma talt. Pardi prääksumist meenutavaks muutus ta nutt, kui ta mulle punaste silmadega otsa vaadates vastas: “Ma tahan siit maha pääseda.” “Kust maha?” küsisin ma , vaadates toas ringi. “Charoni paadilt,” vastas ta sisistades. “Millest sa räägid?” küsisin ma, segaduses. “Prääks,” vastas ta. “Mida?” “Prääks-di-prääks!” hüüdis ta, tõusis püsti ja jooksis vastu seina, kust ma tulnud olin, kukkus maha ning hakkas uuesti nutma, hoides kinni nina, mis pardinokaks moondus. “Prääää-vaata!” hüüdis ta, osutades augu poole, mille ta oma ninaga seina oli löönud. Ma astusin seina äära ja vaatasin august läbi. Ma nägin seal poissi, kes seisis keset teed, justkui midagi oodates ning seejärel pimestas mind ühe maja tagant välja paistev tõusev päike ja ma astusin sammu tagasi, hõõrudes oma silma. Kui ma käed nöo eest langetasin, olin ma taas trammis ning vaatasin läbi klaasuste poissi, keda hetk tagasi läbi seinas oleva pilu olin näinud. Uksed avanesid, ta vaatas mind vastu. “Tervist, Isaac, me oleme sind oodanud.” Ta ei vastanud millegagi ja astus astmetest üles. Ma olin šokis, sest teadsin, et olen õeldut varem kuulnud, ent ei mäletanud kus. Instinktiivselt ütlesin ma: “Pilet, palun!” ja vaatasin ta parempoolset püksitaskut. “Kus ma seda varem kuulnud olen?” mõtlesin ma endamisi, mil talt paberinutsaku vastu võtsin ja selle augustasin. “Küllap millalgi varem, trammiga sõites,” mõtlesin ma, vaatasin poisile otsa ja noogutasin enda mõtte kinnituseks. Ma avastasin, et seisin ikka poisil ees ning astusin ta teelt eemale. Istunud lähimale toolile, lasin ma enda pilgul ekselda, kuni see trammijuhi kuklal peatus. Ta keeras enda pea ümber, nii et ma vaatasin talle nüüd otsa. Tal olid kurvad silmad ja nina, mis meenutas pardi – KURAT! Ma tõusin koheselt üles ja jooksin ukse poole, kuid enne, kui ma kohale jõudsin, kadus põrand mu jalge alt ning tohutul hool kukkusin ma asfaltile ja põrkasin mitmeid kordi taas õhku, lüües maandudes oma pea ära, kuni sellest verd purskama hakkas. Ma teadsin, et olin suremas, tõmbasin viimseid hingetõmbeid ja vaatasin ennast ümbritsevat. Kui ma lamasin suremas, ei pannud koerasilmadega naine mu silmi kinni, mil ma laskusin Hadesesse.
“Iga eeššilk on nüüd murtud, mu poišš,” ütles mees, kes mu kohal seisis ja kaikaga vehkis. “Mis mõttes?” küsisin ma ja vaatasin talle otsa. Ta silmad olid koobastesse vajunud ja ta huulud suhu kadunud. “Eeššilk, noh,” ütles ta ning osutas silmadega vee poole, millel sõitsime. Ma tõusin ja vaatasin sinna. Seal ujusid tuhanded väikesed U-kujulisteks väändunud kalad. Ma olen üsna kindel, et neid kalu oli tihedamalt, kui vett. Nüüd järele mõeldes koosneski see ´veekogu´ vist ainult kaladest. “Kui šulle šellešt tõeštušekš ei piiša, šiiš vaata, keš šeda paati veab,” sõnas mees ja ma vaatasin paadi ette, kuhu oli kaks hobust rakendatud, kuid nemad ei vedanud paati, sest nad olid surnud ja tiibklaverite tiibade alla paigutatud. Tegelikult vedas paati mees, kes tiris nõõre, mis olid klaverite ja hobuste külge seotud. “Miks ta seda kõike vedama peab?” küsisin ma kaikaga mehelt, kes nüüd silkusid krabas ja neid vägivaldselt suhu surus. “Šest tal ei olnud mulle Štyxi ületamiše eešt kahte hõbemünti maksta. Niišiiš andšin ma talle kakš võimalušt: Ta kaš ujub igaviku Štyxiš või tirib pool igavikku paati šelle kohal.” Hirm, mis minust võimust võttis on kirjeldamatu. Mitte mingil juhul ei tahtnud ma selle värdja orjaks ega söödaks saada. Kombanud taskud värisevate kätega mündiotsingul, midagi leidmata, läbi, otsustasin ma meeleheitliku idee kasuks ning üritasin kalaõgardit paadilt jõkke lükata. Ta oli aga vankumatu ja ainsa kaikalöögiga saatis ta mu üle paadiserva merre ning hakkas valjult naerma.
Ma vajusin aina sügavamale ja sügavamale, kuni hapnikupuuduse tõttu teadvuse kaotasin.
Ärgates olin ma tühjas toas, millel polnud uksi ega aknaid. Ma tõusin püsti ja jälgisin tuba, mis tundus vägagi tuttav, kuid milles viibimist ma ei mäletanud. Ma käisin ringiratast ja üritasin leida väljapääsu. Ma lükkasin igat seina igas suunas, lootes salaukse otsa sattuda. “Hallo!” hüüdsin seina äres. “Kas keegi kuuleb mind?” ma tõstsin häält. “Hallo! Kurat võtaks! Kas keegi, türa, kuuleb mind?” Peadselt muutusid appihüüded vihaseks karjumiseks. “Türa vittu, raisk! Te munnid, kus kõik on?!” Ma virutasin rusikaga vastu seina, tekitades sinna väikse mõra. “Türa-aa-a!” Varsti muutusid vihakarjed nutuks. Ma vajusin nurka ja nutsin, sest ma ei näinud ühtegi pääsemisvõimalust.
“Mis juhtus?” küsis keegi mu kohalt. Ma piilusin, ikka nuttes, läbi sõrmede, kust ta tulla võis, kuid nägin vaid tühju seinu. “Mis juhtus, väike mees?” “Ma tahan siit maha pääseda,” vastasin ma talle, läbi nutu, otsa vaadates. “Kust maha?” küsis ta. “Charoni paadilt,” sosistasin ma, kartes, et keegi võib kuulda. Õelnud seda, tundsin ma, kuidas mulle kurku klomp tekkis. “Millest sa räägid?” küsis poiss. Ma üritasin talle vastata, kuid kõik, mis mu suust välja tuli, oli: “Prääks.” “Mida?” küsis poiss segaduses. “Prääks-di-prääks!” üritasin ma uuesti rääkida ning täpselt sel hetkel tuli mulle pähe plaan, kuidas sealt pääseda. Ma kargasin püsti ja tormasin ninaga vastu seina löödud mõra ning kukkusin saadud löögist põrandale. Ma haarasin enda valust tuikavast ninast kinni ja jälle nuttes hüüdsin: “Präää-vaata,” osutades pilu poole, mille ma seina tekitanud olin.
Hetk pärast seda, kui poiss silma vastu aukus surus, muutus tuba valgussähvatuse järel trammiks ja järele mõtlemata jooksin ma trammi ette otsa ning istusin trammijuhi kohale. Mu plaan oli selge: ma hävitan selle põrguliku masina. Ma ootasin mõne hetke, panin trammi käima ja heitsin poisile kahetseva pilgu, sest suur oli võimalus, et ta sureb koos minuga trammi hävingu käigus. Ma kiirendasin ning avasin trammi ette musta augu, mis masina, koos minuga, koheselt endasse imes.
Hetkeks oli kõik kadunud: majad, tee, tramm, mina, kuid järgmisel olin ma, trammiga koos, taas materialiseerinud ja mul polnud õrna aimugi, kus ma olin. Mu ümber laius piiritu kõrb ning kaugel ees nägin ma vaid veekogu, kuhu ma otsustasin trammi uputada. Üritanud tulutult mootorit käivitada, võtsin ma kindalaekast nõõri, sidusin selle trammi külge ja hakkasin masinat enda järel vedama.
Kilomeetreid ja tunde olin ma vedanud trammi enda järel, kui kuulsin selja tagant tulevat valjut ja õelat naeru. Ma vaatasin selja taha ja nägin seal enda vangistajat, Charonit, irvitamas. Raev täitis mu keha ja meele, ma vabastasin kõied, tormasin klaverit mõõda paati ja saatsin Charoni silgumerre, jalahoobiga näkku.
Koidukumas lasin ma taas kuuldavale võimsa vile ja seadsin suuna majaka poole. Ma olen Charon. Ma olen messias
No comments:
Post a Comment