Katkend, Ruumist

Neli kõnnib "A" nurgas edasi tagasi ja kraabib aeg-ajalt maast mulda, mida ta siis närib, "et sülg liiguks," ütleb ta, ja kõnnib edasi. Üks ja Kaks mängivad
"B" ja "C" vahel lihvitud kividega kabet. Kividega, mis olid lihvitud juba enne meie tulekut. Vaid Üks olevat, tema jutu järgi, näinud, kuidas viimast kivi
lihviti vastu seina heledaks. Lihvitud kivid on valged ja lihvimata mustad. Seinad on tumehallid ja vähemalt kümme meetrit kõrged, kuus meetrit laiad ja
piisavalt paksud, et pidada vastu kuue mehe poolseid lööke. Nende kohal katust ei ole. Kui vihma sajab, siis see sajab seinade vahele sisse. Seinad on
piisavalt kõrged, et tuult ülevalt sisse ei puhu. "B", "C" vahel on õhuaugud ja "A", "D" vahel on õhuaugud. "A" ja "B" vahel asub uks, kust meid välja
viiakse ja uusi asemele tuuakse.

Kolm tõusis "C"-st üles ja läks Ühe ja Kahe mängu vaatama. "Kes juhib?" "Üks," ütles Kaks ja sõi ühe Ühe nupu. "Jah," ütles Üks ja sõi kolm. Sel samal
hetkel, kui ta viimase nupu ära võttis oli kuulda ukse tagant luku lahti keeramist. Kõik pöörasid silmad hääle poole ja Üks tõusis püsti.

Viis oli ära viidud ja Üks ootab oma korda. Keegi ei tea, kuhu me lähme. Keegi ei tea, kust nad tulevad. Need neli seina ja taevas on meie esimene
mälestus. Sõdur ees ja uus Viis järel. "See on number Viis," ütleb sõdur, kes pärast Viite sisse tuleb, "ta hakkab teiega siin elama."

"See on number viis," ütles sõdur, kes pärast Viite sisse tuli, "ta hakkab teiega siin elama."

Viie pea on kiilas nagu kõigil, kes siia on toodud, kuid kaugelt on näha, et ta juuksed peaksid punased olema. Kulmud, kõik, valge juma ja tedretähed.
Tumehallid kulunud tunked seljas, kulunud käed, kulunud silmad.

Uus Viis vaatas sõdureid ja siis ruumi, kuhu ta toodud oli. Ta oli segaduses ega suutnud rääkida. Kui sõdurid ära läinud olid, istus ta maha ja võttis
põlvedest kinni ning uuris teisi, üritas midagi öelda, kuid mõtles siis ümber ja vaatas maha.
"Teil on mäng läbi?"
"Peagi."
"Lähme tutvustame ennast siis uuele Viiele."
"Olgu nii," ütles Üks ja sõi viimased Kahe nupud ühe käiguga.
Nad tõusid püsti ja läksid Viie juurde, kes neid seinale lähemale tõmbudes vaatas.
"Ma olen Üks, see on Kaks ja tema on Kolm. Seal nurgas tuiab Neli," ütles Üks ja lisas, suunates käega "D" poole, kus lõhkistes tunkedes mees lõristas laulu,
heitis pikali ja sonis midagi taeva poole näpuga näidates: "See on Kuus. Ta ei räägi meiega eriti, aga äkki sul on rohkem õnne."
"Kus me oleme," küsis Viis. Albert.
"Eks see mingisugune veider ruum ole," ütles Kaks ja vaatas ringi, "ega meile midagi ei öelda. Ei, ei. "See on number viis. See on number kuus. Seitse jääb
natukene kauaks täna ära, ta sai baaris molli ja Kaheksa leidis endale uue naise, ta saadab gaasiarve Kolmele.""
"Seitse ja Kaheksa?" küsis Viis. Albert.
"Ah, ära teda tähele pane. Ta teeb vahel meil siin nalja. Üle kuue meid siin korraga kunagi pole. On räägitud, et varem on siin kuni üheksani inimest olnud,
kaasa arvatud ka naised ammustel aegadel, aga nüüd pole pikka aega olnud üle kuue, kui kunagi üldse rohkem oli. Vaata, me vahetume siin pidevalt ja need
jutud muutuvad iga kord, kui neid edasi räägitakse. Esimesel korral ronis kolm inimest üksteise kukile, enne kui nad maha kukkusid. Teisel korral neli, siis
kuus, siis seitse. Varsti said nad üle ja pärast seda veel kasvatas Viis endale tiivad ja lendas siit välja. Jutud muutuvad. Ei saa neis kindel olla." ütles
Üks ja istus Viie kõrvale maha.
"Kui kaua te siin olnud olete?"
"Ei me mäleta. Mina olen kõige kauem, siis Kuus, siis Kaks, siis Neli ja siis Kolm."
"Ja kas ta on koguaeg nii olnud, see Kuus?"
"Ta tuli sellisel ajal, mil sadas palju vihma ja ta jäi raskesti haigeks ja palavikuliseks. Ta paranes. Mida paremaks ta füüsiline olek läks aga, seda
hullemaks ta mentaalne, nii et kui ta terve oli, püherdas ta maas ja kutsus võimsat jumalat Agthi neid seinu purustama ja talle kolmeteist siga tooma.
Neljale on ka vist see haigus peale tulnud hiljuti. Kole lugu. Eriti huvitav on see, et selleks ajaks, kui Kuus lõpuks kohale toodi, olin ma juba täiesti
üksinda. Vaid paar minutit enne tema tulekut oli ära viidud Kolm," rääkis Üks, "eelmine Kolm."
"Jah."

Kolm ja Kaks mängivad kabet. Üks räägib ikka veel viiega ukse juures. Ta ootab minekut. Ootab kohe kirega, sest mida sa siin ikka teed, kui oodata. Ja ootad.
Ja ootad. Ja ootad...

Taas pöörasid kõik oma silmad ukse poole ja taas tõusis Üks püsti.
"Veel üks?" küsis Kaks endalt, kui kogu uksest sisse astus, hallid riided seljas. Kuid ta ei tulnud siia elama. Tal ei olnud seljas tunkesid ja ta silmad,
käed ei olnud väsinud. Ta oli naisterahvas, hall mantel seljas ja kastani värvi pikad pruunid lainelised juuksed õlgadel. Sõdurid seisid ukse taga. Neid
oli vaid läikivate relvade järgi pimedast näha. Üks, kes naisest vaid paari sammu kaugusel seisis, muutus teda nähest näost valgeks. "Albert," ütles naine
Ühele ja haaras ta ümbert kinni. Üks, kes ikka veel näost valge oli, pani enda käed naise selja ümber ja hakkas nutma.
"Lähme nüüd koju," ütles naine Albertile, kes tast kuidagi lahti ei tahtnud lasta. Naine võttis mehelt käest kinni ja ütles: "Näed, ma ei lase lahti. Lähme
nüüd," ning nad läksid välja.