Taavi ja tema igavene armastus Ingrid, kes on kauneim naisterahvas maailmas ja keda meie kangelane kõigest siin ilmas rohkem armastab

Ja siis tuli Taavi, lihtsameelne nagu Karl, majast välja, ütelnud hüvasti oma sõbrale, ainsale sõbrale ja kaaslasele Väino Silmatorkajale, ning tõmbas põõsast välja kaksteist jalga nööri, millest ta endale sukad tegi, milled ta endale jalga pani ja millega ta enda isu neelas. Appikene küll, kus ta allles neelas ja kui ta neelatud sai, siis tõstis ta peekri, mida ta oli tunde juba enda jaki hõlmas varjanud, et Väino, ta ainus sõber seda ei näeks, sest Väino ei oleks selle nägemist üle elanud ja ta oleks oma nägemise kaodanud ja poleks näinud järgmist päeva, sest sellest samast karikast võttis ta ema oma viimased piisad veini siin maa peal, ja võttis kaevust karikaga kuhja vett, mille ta endale kõrist alla valas. "Oh! Kui hea on juua kaevust vett oma enda kätega!" hüüdis Taavi, meie sõber ja igavene kangelane ja jõi veel, kuni ta enam juua ei tahtnud, sest tal sai kõht vett täis ning mõne aja pärast tundis ta suurt tungi urineerida, kuid selleni me veel jõuame siis, kui me oleme praeguse põhi teema ära seletanud, milleks on fakt, et tal polnud paremal jalal suurt varvast ja see häiris teda ja tema seitsmendat naist, kelle ta oli leidnud reisil Indiast, samast külast, kust ta oli leidnud ka oma kolmanda naise, ja ka ta neljandale naisele, keda ta oli kohanud pärast oma kolmeteistkümnenda naise kohtamist Ukrainas. Paljudele ei meeldinud ta puuduv varvas aga ja nad otsustasid selle üks päev lihtsalt otsast lõigata. Mõeldud, tehtud! Ta kõndis siis oma koju number 2 ja vaatas, istudes toolil, oma käsi, mis olid talle vastu nägu ja silmi surutud. Need käed olid määrdunud kokku verega. "Miks verega?" võite te küsida, eks? Vot selle pärast, et ta oli Väino tapnud raevuhoos, mis järgnes nende vaidlusele selle üle, kas naisi peaks olema üle viiekümne. Väino arvas, et ei peaks, aga meie igavene sõber ja kangelane arvas, et üle viiekümne naise, nimelt kaheksakümne seitsme, nagu tema puhul tõeks oli, omamine ei tee kellelegi paha, juhul kui mees suudab kõiki üleval pidada ja armastada, mis meie sõbra ja igavese kangelase puhul tõsi oli. Oli tõsi ja on tõsi, et nüüd vaatas ta oma käsi ja nuttis. Ta nuttis enda kätele ja hõõrus need märjaks ja siis hõõrus need puhtaks vastu vesi ja siis vastu põrandat. "Mis juhtus?" küsis naine number kolmkümmend neli, kaheksateistkümne aastane iludus mustade juuste ja roheliste silmadega. Taavi, meie igavene sõber ja kangelane, vaatas ta poole, viha silmades ning tahtis naist lüüa, kuid hetkel, mil ta nägi enda naise ilu ja süütust, otsustas ta vastupidist ja istus taas toolile ja vastas, häälega, rahulikuga: "Ei midagi, mu kullakene," ja istus edasi. Ta naine tuli ja istus tema ette maha ja vaatas enda meest kurval pilgul. Ta armastas oma meest ja kogu tema olemus näitas seda. Tal olid seljas hallid pikad teksad ja must T-särk. Ta oli parajalt kõhn ja üliväga valge nahaga, mis tegi ta veel ilusamaks. Ta silmad tõmbasid iga mehe endisse ja hoidsid kinni. Ta huuled olid naturaalselt punased ja piisavalt lopsakad, kuid mitte liialt. Ta oli tõesti kaunis ja sedagi mõtles meie kangelane ja igavene sõber. Taavi tõstis enda käe ja lasi sellel käia üle enda naise, Ingridi, naha ja nuttis uuesti, sest naise nahk oli pehme kui siid. Ingrid võttis mehe käest õrnalt kinni ja tõusis püsti ja istus mehe põlvele ning suudles teda laubale. "Ma olen sul alati olemas," ütles naine ja mees nuttis edasi ja naine mõistis ning hoidis teda. "Kuidas väärin ma nii kaunist ning mõistvat naist, kui mina olen ainult vääritu meheroju," mõtles Taavi ja nuttis sellepärast veel enam ja veel suurema kirega. "Ma armastan sind rohkem kui elu," ütles mees ja vastas naine. "Lähme siit ära," ütles mees. "Olgu," vastas naine ning tõusis üles, ikka õrnalt mehe kätt hoidis. "Ma ei mõtle nii, mu kulla Ingrid," sõnas Taavi, "ma ei mõtle nii. Ma tahan sinuga minema minna ja mitte iial tagasi tulla." "Aga kuidas sa siis teised siia jätad, mu kulla Taavet? Ma ei ole su ainukene naine." "Kuid sa oled ainukene, kes mulle korda läheb. Ma jätan neile enda vara ja suure osa enda honoraridest lasen ma neile saata. Me jätame endile vaid nii palju, et me saaksime ära elada, kuid sellest piisab, sest me oleme üksteisele alati olemas. Alati olemas oleme me üksteisele," ütles Taavi ja vaatas Ingridile ta rohelistesse silmadesse ja nuttis veel. Ingridi silmad helkisid aknast sisse valguva valguse valkuses ja ta oli kaunis. Ta oli kaunis. "Olgu," vastas Ingrid ja nad läksid ja nad ei vaadanud iial tagasi.