11. september 2011

Ja Rein, kes oli enne kadunud Villu maja eest, sadas nüüd kordamööda kahe pilvelõhkuja otsa ning naeris, mil nägi inimesi neilt alla hüppamas.

10. september 2011

Pilvede vahelt paistsid üksikud päikesekiired. Nende valguses laskus taevast vihmavarjuga Rein, meie loo sangar, roheline vihmavari käpas ja naeratus suul. "Auh, auh," haukus ta, mil ta käpad maad puudutasid, ja hakkas saba liputama. Paar inimesi kõndisid temast mööda ning imestasid koera karvkattesse kaduvat vihmavarju. "Auh, auh," taas ütles ta ja kõndis mööda tänavat alla elumajade poole.
Päike tuli pilvede tagant välja paistis Reinule peale ning ta hakkas ähkima. Ta läks puude varju ja kõndis edasi, kuni jõudis valge puuaiaga maja juurde ja istus sinna ette maha. "Auh, auh," ütles ta, "auh, auh," hüüdis ta. "Villu, kas sa saaksid välja tulla?" hüüdis ta nüüd ja siis uuesti: "Villu, kas sa saaksid välja tulla?" ning ootas ja vaatas. Paar noorukit kõndisid puiesteel, ühel neist jalgpall käe all, ja rääkisid omavahel: "Lööd tal nina moosiseks siis ta hakkab kohe pillima." "Jah, jah, tõmban talle lihtsalt täiega molli. Ma ükskord tagusin ühe homorasti ära ju. Ta sai täiega molli nagu. Ma lükkasin tal põialdega silmad sisse ja ta hakkas nutma." "Jah, jah." "Ta on täielik nuub ka nüüd."
Rein vaatas kurvalt nende peale ja mõtles nende tulevikule. "Mida neile räägitud on," kurvastas ta, "ma ei kujuta ette. Tõesti kahju, et inimesed sellist juttu räägivad." Samal hetkel tuli akna peale Villu, kes nüüd hüüdis: "Kes see oli?" kuid Rein oli lahkunud.

Taavi ja tema igavene armastus Ingrid, kes on kauneim naisterahvas maailmas ja keda meie kangelane kõigest siin ilmas rohkem armastab

Ja siis tuli Taavi, lihtsameelne nagu Karl, majast välja, ütelnud hüvasti oma sõbrale, ainsale sõbrale ja kaaslasele Väino Silmatorkajale, ning tõmbas põõsast välja kaksteist jalga nööri, millest ta endale sukad tegi, milled ta endale jalga pani ja millega ta enda isu neelas. Appikene küll, kus ta allles neelas ja kui ta neelatud sai, siis tõstis ta peekri, mida ta oli tunde juba enda jaki hõlmas varjanud, et Väino, ta ainus sõber seda ei näeks, sest Väino ei oleks selle nägemist üle elanud ja ta oleks oma nägemise kaodanud ja poleks näinud järgmist päeva, sest sellest samast karikast võttis ta ema oma viimased piisad veini siin maa peal, ja võttis kaevust karikaga kuhja vett, mille ta endale kõrist alla valas. "Oh! Kui hea on juua kaevust vett oma enda kätega!" hüüdis Taavi, meie sõber ja igavene kangelane ja jõi veel, kuni ta enam juua ei tahtnud, sest tal sai kõht vett täis ning mõne aja pärast tundis ta suurt tungi urineerida, kuid selleni me veel jõuame siis, kui me oleme praeguse põhi teema ära seletanud, milleks on fakt, et tal polnud paremal jalal suurt varvast ja see häiris teda ja tema seitsmendat naist, kelle ta oli leidnud reisil Indiast, samast külast, kust ta oli leidnud ka oma kolmanda naise, ja ka ta neljandale naisele, keda ta oli kohanud pärast oma kolmeteistkümnenda naise kohtamist Ukrainas. Paljudele ei meeldinud ta puuduv varvas aga ja nad otsustasid selle üks päev lihtsalt otsast lõigata. Mõeldud, tehtud! Ta kõndis siis oma koju number 2 ja vaatas, istudes toolil, oma käsi, mis olid talle vastu nägu ja silmi surutud. Need käed olid määrdunud kokku verega. "Miks verega?" võite te küsida, eks? Vot selle pärast, et ta oli Väino tapnud raevuhoos, mis järgnes nende vaidlusele selle üle, kas naisi peaks olema üle viiekümne. Väino arvas, et ei peaks, aga meie igavene sõber ja kangelane arvas, et üle viiekümne naise, nimelt kaheksakümne seitsme, nagu tema puhul tõeks oli, omamine ei tee kellelegi paha, juhul kui mees suudab kõiki üleval pidada ja armastada, mis meie sõbra ja igavese kangelase puhul tõsi oli. Oli tõsi ja on tõsi, et nüüd vaatas ta oma käsi ja nuttis. Ta nuttis enda kätele ja hõõrus need märjaks ja siis hõõrus need puhtaks vastu vesi ja siis vastu põrandat. "Mis juhtus?" küsis naine number kolmkümmend neli, kaheksateistkümne aastane iludus mustade juuste ja roheliste silmadega. Taavi, meie igavene sõber ja kangelane, vaatas ta poole, viha silmades ning tahtis naist lüüa, kuid hetkel, mil ta nägi enda naise ilu ja süütust, otsustas ta vastupidist ja istus taas toolile ja vastas, häälega, rahulikuga: "Ei midagi, mu kullakene," ja istus edasi. Ta naine tuli ja istus tema ette maha ja vaatas enda meest kurval pilgul. Ta armastas oma meest ja kogu tema olemus näitas seda. Tal olid seljas hallid pikad teksad ja must T-särk. Ta oli parajalt kõhn ja üliväga valge nahaga, mis tegi ta veel ilusamaks. Ta silmad tõmbasid iga mehe endisse ja hoidsid kinni. Ta huuled olid naturaalselt punased ja piisavalt lopsakad, kuid mitte liialt. Ta oli tõesti kaunis ja sedagi mõtles meie kangelane ja igavene sõber. Taavi tõstis enda käe ja lasi sellel käia üle enda naise, Ingridi, naha ja nuttis uuesti, sest naise nahk oli pehme kui siid. Ingrid võttis mehe käest õrnalt kinni ja tõusis püsti ja istus mehe põlvele ning suudles teda laubale. "Ma olen sul alati olemas," ütles naine ja mees nuttis edasi ja naine mõistis ning hoidis teda. "Kuidas väärin ma nii kaunist ning mõistvat naist, kui mina olen ainult vääritu meheroju," mõtles Taavi ja nuttis sellepärast veel enam ja veel suurema kirega. "Ma armastan sind rohkem kui elu," ütles mees ja vastas naine. "Lähme siit ära," ütles mees. "Olgu," vastas naine ning tõusis üles, ikka õrnalt mehe kätt hoidis. "Ma ei mõtle nii, mu kulla Ingrid," sõnas Taavi, "ma ei mõtle nii. Ma tahan sinuga minema minna ja mitte iial tagasi tulla." "Aga kuidas sa siis teised siia jätad, mu kulla Taavet? Ma ei ole su ainukene naine." "Kuid sa oled ainukene, kes mulle korda läheb. Ma jätan neile enda vara ja suure osa enda honoraridest lasen ma neile saata. Me jätame endile vaid nii palju, et me saaksime ära elada, kuid sellest piisab, sest me oleme üksteisele alati olemas. Alati olemas oleme me üksteisele," ütles Taavi ja vaatas Ingridile ta rohelistesse silmadesse ja nuttis veel. Ingridi silmad helkisid aknast sisse valguva valguse valkuses ja ta oli kaunis. Ta oli kaunis. "Olgu," vastas Ingrid ja nad läksid ja nad ei vaadanud iial tagasi.

Katkend, Ruumist

Neli kõnnib "A" nurgas edasi tagasi ja kraabib aeg-ajalt maast mulda, mida ta siis närib, "et sülg liiguks," ütleb ta, ja kõnnib edasi. Üks ja Kaks mängivad
"B" ja "C" vahel lihvitud kividega kabet. Kividega, mis olid lihvitud juba enne meie tulekut. Vaid Üks olevat, tema jutu järgi, näinud, kuidas viimast kivi
lihviti vastu seina heledaks. Lihvitud kivid on valged ja lihvimata mustad. Seinad on tumehallid ja vähemalt kümme meetrit kõrged, kuus meetrit laiad ja
piisavalt paksud, et pidada vastu kuue mehe poolseid lööke. Nende kohal katust ei ole. Kui vihma sajab, siis see sajab seinade vahele sisse. Seinad on
piisavalt kõrged, et tuult ülevalt sisse ei puhu. "B", "C" vahel on õhuaugud ja "A", "D" vahel on õhuaugud. "A" ja "B" vahel asub uks, kust meid välja
viiakse ja uusi asemele tuuakse.

Kolm tõusis "C"-st üles ja läks Ühe ja Kahe mängu vaatama. "Kes juhib?" "Üks," ütles Kaks ja sõi ühe Ühe nupu. "Jah," ütles Üks ja sõi kolm. Sel samal
hetkel, kui ta viimase nupu ära võttis oli kuulda ukse tagant luku lahti keeramist. Kõik pöörasid silmad hääle poole ja Üks tõusis püsti.

Viis oli ära viidud ja Üks ootab oma korda. Keegi ei tea, kuhu me lähme. Keegi ei tea, kust nad tulevad. Need neli seina ja taevas on meie esimene
mälestus. Sõdur ees ja uus Viis järel. "See on number Viis," ütleb sõdur, kes pärast Viite sisse tuleb, "ta hakkab teiega siin elama."

"See on number viis," ütles sõdur, kes pärast Viite sisse tuli, "ta hakkab teiega siin elama."

Viie pea on kiilas nagu kõigil, kes siia on toodud, kuid kaugelt on näha, et ta juuksed peaksid punased olema. Kulmud, kõik, valge juma ja tedretähed.
Tumehallid kulunud tunked seljas, kulunud käed, kulunud silmad.

Uus Viis vaatas sõdureid ja siis ruumi, kuhu ta toodud oli. Ta oli segaduses ega suutnud rääkida. Kui sõdurid ära läinud olid, istus ta maha ja võttis
põlvedest kinni ning uuris teisi, üritas midagi öelda, kuid mõtles siis ümber ja vaatas maha.
"Teil on mäng läbi?"
"Peagi."
"Lähme tutvustame ennast siis uuele Viiele."
"Olgu nii," ütles Üks ja sõi viimased Kahe nupud ühe käiguga.
Nad tõusid püsti ja läksid Viie juurde, kes neid seinale lähemale tõmbudes vaatas.
"Ma olen Üks, see on Kaks ja tema on Kolm. Seal nurgas tuiab Neli," ütles Üks ja lisas, suunates käega "D" poole, kus lõhkistes tunkedes mees lõristas laulu,
heitis pikali ja sonis midagi taeva poole näpuga näidates: "See on Kuus. Ta ei räägi meiega eriti, aga äkki sul on rohkem õnne."
"Kus me oleme," küsis Viis. Albert.
"Eks see mingisugune veider ruum ole," ütles Kaks ja vaatas ringi, "ega meile midagi ei öelda. Ei, ei. "See on number viis. See on number kuus. Seitse jääb
natukene kauaks täna ära, ta sai baaris molli ja Kaheksa leidis endale uue naise, ta saadab gaasiarve Kolmele.""
"Seitse ja Kaheksa?" küsis Viis. Albert.
"Ah, ära teda tähele pane. Ta teeb vahel meil siin nalja. Üle kuue meid siin korraga kunagi pole. On räägitud, et varem on siin kuni üheksani inimest olnud,
kaasa arvatud ka naised ammustel aegadel, aga nüüd pole pikka aega olnud üle kuue, kui kunagi üldse rohkem oli. Vaata, me vahetume siin pidevalt ja need
jutud muutuvad iga kord, kui neid edasi räägitakse. Esimesel korral ronis kolm inimest üksteise kukile, enne kui nad maha kukkusid. Teisel korral neli, siis
kuus, siis seitse. Varsti said nad üle ja pärast seda veel kasvatas Viis endale tiivad ja lendas siit välja. Jutud muutuvad. Ei saa neis kindel olla." ütles
Üks ja istus Viie kõrvale maha.
"Kui kaua te siin olnud olete?"
"Ei me mäleta. Mina olen kõige kauem, siis Kuus, siis Kaks, siis Neli ja siis Kolm."
"Ja kas ta on koguaeg nii olnud, see Kuus?"
"Ta tuli sellisel ajal, mil sadas palju vihma ja ta jäi raskesti haigeks ja palavikuliseks. Ta paranes. Mida paremaks ta füüsiline olek läks aga, seda
hullemaks ta mentaalne, nii et kui ta terve oli, püherdas ta maas ja kutsus võimsat jumalat Agthi neid seinu purustama ja talle kolmeteist siga tooma.
Neljale on ka vist see haigus peale tulnud hiljuti. Kole lugu. Eriti huvitav on see, et selleks ajaks, kui Kuus lõpuks kohale toodi, olin ma juba täiesti
üksinda. Vaid paar minutit enne tema tulekut oli ära viidud Kolm," rääkis Üks, "eelmine Kolm."
"Jah."

Kolm ja Kaks mängivad kabet. Üks räägib ikka veel viiega ukse juures. Ta ootab minekut. Ootab kohe kirega, sest mida sa siin ikka teed, kui oodata. Ja ootad.
Ja ootad. Ja ootad...

Taas pöörasid kõik oma silmad ukse poole ja taas tõusis Üks püsti.
"Veel üks?" küsis Kaks endalt, kui kogu uksest sisse astus, hallid riided seljas. Kuid ta ei tulnud siia elama. Tal ei olnud seljas tunkesid ja ta silmad,
käed ei olnud väsinud. Ta oli naisterahvas, hall mantel seljas ja kastani värvi pikad pruunid lainelised juuksed õlgadel. Sõdurid seisid ukse taga. Neid
oli vaid läikivate relvade järgi pimedast näha. Üks, kes naisest vaid paari sammu kaugusel seisis, muutus teda nähest näost valgeks. "Albert," ütles naine
Ühele ja haaras ta ümbert kinni. Üks, kes ikka veel näost valge oli, pani enda käed naise selja ümber ja hakkas nutma.
"Lähme nüüd koju," ütles naine Albertile, kes tast kuidagi lahti ei tahtnud lasta. Naine võttis mehelt käest kinni ja ütles: "Näed, ma ei lase lahti. Lähme
nüüd," ning nad läksid välja.

Taevalaotus klaaskuplis, Mahvari apokalüpsisest

Ma istusin bussijaamas ja jälgisin mõningaid ümberringi olevaid inimesi. Nad ostsid oma pileti ja ootasid. Kuhu nad sõitsid, ma ei tea. Mõni luges raamatut, mõni vaatas tühjusesse, mõni kõndis akende ääres edasi, tagasi. Mu pea käis jubedal kombel ringi ning ma kõikusin une ja ärkveloleku vahel. Kakskümmend kaheksa tundi polnud ma maganud ja, pärast mitmekümne tunnist nälgimist, olin esimeses avatud kiirtoidurestoranis maitsetu eine alla neelanud, mis nüüd üles tahtis tulla. Mina ja mu reisikaaslane olime pidanud ostma piletid bussile, mis väljus alles poolteist tundi pärast meie saabumist ja nüüd veetsime me oma aega pinkidel istudes ja oodates. Ma olin üritanud kioskist vett osta, kuid kuna seal ei saanud kaardiga maksta, pidin ma ilma selleta läbi ajama.


Kell näitas neli minutit enne nelja, kui meie buss neljandasse platvormi sõitis. Ma olin sel hetkel vaunas ning seiklesin kaugetel Pripxoe´i väljadel. “Albert. Albert, tule nüüd! Meie buss on kohal,” ütles Martin, mu reisikaaslane, raputades mind õlgadest. Me tõusime püsti, võtsime kotid selga ja läksime bussijaamast platvorm nelja. “Tervist!” ütles Martin bussijuhile, kes oli välja värsket õhku hingama tulnud. “Tere,” vastas ta ning ma pomisesin ka midagi, silmad poolkinni. Martin näitas talle meie piletid ette ning me ronisime sisse. Visanud kotid meie taga asuvatele toolidele – kedagi teist ei olnud tühja bussi tulemas – heidsin ma üle toolide pikali ning Martin läks välja, arvatavasti bussijuhiga rääkima.
Ma seisin põllul. Kuldsed viljapead helkisid päikese valguses ja hiiglaslikud liblikad lendasid kaugete metsade kohal. Taevas oli sinine ning siin-seal hõljusid paksud valged pilved. Maa hakkas vägivaldselt vibreerima ja peadselt tekkis mu alla ääretu lõhe ning ma langesin Tartarosse. Aina sügavamale ja sügavamale, tunde ja tunde. Ma kukkusin ja kukkusin, kuni – ÖÄHGRL!
“Tere hommikust!” sõnasin ma Martinile, keda polnud seal, ärgates. Ma vaatasin bussis teda otsides ringi, kuid ei näinud kedagi.
Olen ma ju kaua maganud. Kas nad on ikka veel väljas ja kas buss seisab veel platvormis number neli? Ei, ei saa olla. Bussijaam on kadunud nind ümberringi on vaid puud ja asfalttee. Keegi siiski räägib väljas.
“Albert, kuule, tule meile välja appi,” hüüdis Martin, kes oli ukse peale ilmunud. Ma tõusin püsti, heitsin endalt jaki toolile ja läksin välja. Seal seisis bussijuht, kuldses triiksärgis ning mustades viikpükstes, ja hõõrus närviliselt kukalt. Ma olin ikka veel unine. “Olgu, proovime siis nüüd uuesti. Sa võta paremalt poolt kinni,” ütles ta mulle ja osutas uksele bussi taga ääres. Ma läksin nende juurde ning haarasin ühest pidemetest kinni. Martin haaras vasema ning bussijuht keskmise käepideme ja mõlemad ütlesid nagu ühest suust: “Üks, kaks ja korraga,” ning me tõmbasime. Uks oli üllatavalt kõvasti kinni ja ei liikunud. “Proovime uuesti,” ütles bussijuht, “üks, kaks ja korraga.” Seekord tõmbasin ma tugevamini, teades, kui raskelt see käib. Uks liikus veidi ja kuskil selle mehhanismis käis klõps. “No selle korraga peaks vist lahti tulema.” “Jah, tõmbame see kord järsku ja tugevasti. Üks, kaks ja korraga.” Me tõmbasime järsult ja tugevasti ning uks paiskus lahti ja ajas meid kõiki peaaegu pikali. Avauses istus vaikselt põrisev katelt meenutav mootor ja kõhatas vahetevahel. Bussijuht tõmbas mootori kõrval asuvast seinale kinnitatud nahksest paunast välja musta silindri ja avas selle koputusega kaanele. Anuma sees oli kuldne liiv. Ta lamas mootori kõrvale külili ja lükkas käe selle taha ning, pärast mõningast pusimist, tõmbas sealt välja toobri ning vaatas sinna sisse. “Pagan võtaks,” kirus ta toobrit, “see on tühi,” ja vaatas minu poole. “Mine, palun, metsa ja liigu ida suunas ning täida seal oleval allikal see toober veega,” ütles ta, andis mulle toobri ja kompassi, lisades: “See on selleks, et sa ära ei eksiks. Edu sulle!” Ma võtsin need vastu ja sammusin idasse.
Päike ei paista, kust valgus tuleb? See ei tule idast, ei läänest, ei põhjast, ei lõunast. Taevas on siiani must, kuid ühtegi tähte pole näha, vaid kuu paistab tuhmilt. Ida jääb siiski ette, ette. Lääs selja taha. Vaata maha, mida sa näed? Mustad sussid, roosad käed. Allikas peaks üsna lähedal olema. Sulin, ma kuulen sind.
Liblikad lendasid nüüd üle mu pea ja tuul, mis nende tiibade alt vabanes, sasis mu juukseid ning paitas mu nägu. Kõik oli rahu ja unistus. Sahin, kohin. Vahin, kui tohin.


“Ärka nüüd üles, me peame minema, muidu jääme hiljaks,” äratas Martin mind, nägu helkimas, ja raputas mu õlgu enda soojust kiirgavate kätega. “Sa oled mul nii hea sõber.” Martin naeratas tõi pihuga allikast vett, millega ta mu üle kastis. “Tule nüüd, muidu jääme hiljaks,” ütles ta uuesti ja ma tõusin. Me läksime tagasi bussi poole, kus juht meid juba ootas, närviliselt käekella vaadates. “Tulge nüüd ruttu!” hüüdis ta meid nähes. Ma toetusin Martini vastu, käsi ta kaela ümber ja me hakkasime sõrkima. Martin andis kompassi ja toobri bussijuhile ja me läksime sisse.
“Pange võõd kinni, me peame kiirustama,” ütles bussijuht, istudes oma kohale. Koheselt hakkas mootor meie all sumisema ning masin liikus maagilisel kiirusel ja sujuvusel paigalt. Rutemini ja rutemini mõõdusid tee kõrval asuvad puud ja peagi vajusid need madalamale kui buss. Ma liikusin aknale lähemale ja nägin meie all asfaltteed ja puid, mis aina kaugemaks jäid. Ma tundsin kirjeldamatut hirmu ja iga võnge, mis buss nüüd tegi tundus mulle meie kahtlematu lõpuna olevat. Martin vaatas mulle laia naeratusega otsa nagu ta ei saakski aru, et me juba mitmesaja meetri kõrgusel maapinnast olime, kuid just hetk tagasi olin ma näinud teda aknast välja vaatamas. “Mis siin toimub?” küsisin ma talt, saamata alguses sõnagi suus. “Mis mõttes, Albert?” küsis ta, nagu oleks lendavates bussides sõitmine igapäevane tegevus. “Kas see on uni? Miks me lendame?” küsisin ma, väriseval häälel, kallutades ennast aknast nii kaugel, kui võimalik. “Me oleme Päike,” vastas ta, ikka lai naeratus suul, “ja see ei ole uni.” “Mis kuradi mõttes oleme me Päike? Kas sa oled segane? Päike on suur põlev kera taevas, mille ümber Maa keerleb. Meie oleme bussis.” “Ei, mu sõber. Helios sõidab oma kaarikuga maa kohal ja meil on õnne tänasel sõidul osaleda.” Ta vaatas seda üteldes aknast välja.
Ma ei tea, kas mina olen oma aru kaotanud või oleme me mõlemad.
Ma vaatasin ka aknast välja ja nägin seal musti helbeid meist mõõda lendamas. Ma surusin näo vastu klaasi ja avastasin, et need olid värviliistud, mis bussi küljest maha koorusid. Nende alt tuli välja kuldne läikiv pind, mis mind hetkeks pimestas. Silmi hõõrudes küsisin ma Martinilt: “Miks me lihtsalt koju ei saa sõita?” “Me sõidamegi koju,” vastas ta, kuskilt kaugelt.
Ma olin liblika seljas ja me lendasime koju. “Lenda, Mähvõlxjanoas, lenda nagu sa pole kunagi lennanud!” hüüdsin ma talle ja me ületasime tuhandeid vesi ja päikse loojudes sisenesime kartmatult öhe. Kui päike taas tõusis, tuli sellega kaasa tumedate pilvede kogu, mis peadselt meie ümber koondus ja maa poole välgunooli saatis. “Lenda, Mähvõlxjanoas! Ära vaata tagasi!” hüüdsin ma liblikale julgustussõnu, tõusin üles ja võitlesin pilvede ning välguga. Tuuled ning tuhk andsid mulle valusaid hoope ja suure vaevaga suutsin ma kihutaval liblikal püsida. “Tõuse, Mähvõlxjanoas, lenda pilvede kohale!” Ma laskusin taas istukile ning haarasin tugevasti liblika ümbert kinni. Ta hakkas nüüd üles liikuma ja lendas tohutu kiirusega pilvede kohale.
“Sa idioot!” hüüdis hääl pilvedest, “Ma ei ole sinu vastane.” “Kes sa oled siis?” hüüdsin ma talle vastu. “Ole vait ja ära küsi lollusi. Ütle Heliosele, et aeg on käes. Ta peab koheselt Olümposele tulema.” Ma teadsin, et häälel oli tõsi taga. “Mine, Mähvõlxjanoas, ja kutsu teised kokku! Me kohtume Olümposel,” ütlesin ma liblikale, tõusin ta seljal püsti ning hüppasin alla. Kui ma pilvedesse jõudsin, koondus mu ümber välgu kera ning saatis minusse elektrillögi.
“Helios, sa pead Olümposele minema. On aeg,” hüüdsin ma ärgates. Bussi alla olid tormipilved kogunenud ja siin-seal oli äikese välgatusi näha. “Oled sa kindel?” hüüdis bussijuht, vaatamata minu poole. “Jah,” vastasin ma. Ta suurendas kiirust ja keeras masina otsa pilvede poole, millest me läbi kihutasime.

Trammid nagu mustad tuulekellad, Mahvari apokalüpsisest

Ma tõusin kell neli seitseteist voodist, et minna ja omletti küpsetada. Ma ei ärganud üles, sest ma polnud veel uinunud. Kui peekon pannil särises, kuulsin ma taas heli, mida olin varem voodis lamades märganud. See meenutas tuulekellade helinat, kuid kostvad noodid kestsid kauem kui tuulekellade puhul. Ma vaatasin aknast välja, lootes näha trammi, mida arvasin heli tekitajaks olevat, kuid ei näinud seda. Mu silmi tõmbas betoonmaja tagant paistev majakas. Hetkeks arvasin ma, et helin tuleb sealt, kuid pidasin seda siis ebatõenäoliseks.
Peekon oli poolküps, ma lisasin tomatid ja peatselt tooromleti, keerasin tule vaiksemaks ja panin pannile kaane peale. Ma kartsin, et see kõrbeb põhja ja keerasin selle tükkidena ümber.


Ma panin endale jaki selga ja astusin uksest välja, jooksin treppidest alla. Ma tahtsin leida heliallika. Ma usun, et päike oli juba tõusnud, kuid ma ei näinud seda veel majade tagant. Helin oli lõppenud, aga ma olin kindel, et kuulen seda peatselt veel.
Ma ei näinud ühtegi inimest, kui üle tee trammipeatusesse läksin, vaid üks auto sõitis must mööda. Nüüd oli päikest juba näha ja sellega kaasnes kajakate kriiskamine.
Ma olin seal peaaegu pool tundi istunud, kui kuulsin taas tuulekellahelinalaadset vilinat. Koheselt teadsin ma, mida teha, ja, tõusnud püsti, jooksin endast kakssada meetrit vasemal pool asunud trammipeatusesse ja jäin raudtee äärde seisma. Vilin muutus aina valjemaks ja peatselt ilmus nurga tagant välja süsimust tramm, mille poolt ainsaks tekitatavaks heliks oli vilin, mida olin terve öö juba kuulnud. Tramm peatus, nii et uksed avanesid otse minu ees. Nüüd vaatas mulle otsa minu ees, kuid jala võrra kõrgemal, seisev mees, kes sõnas tuttaval häälel: “Tervist, Isaac, me oleme sind oodanud.” Ma ei ütelnud midagi ja astusin astmetest üles. Me olime sõna otseses mõttes rinnutsi. “Pilet, palun!” ütles ta ja vaatas mu parema püksitasku poole. Ma kobasin seal ringi ja tõmbasin vana kokkukägardatud tšeki välja. Mees sirutas käe paberitüki järele ja augustas selle. Ta noogutas ja astus mu teelt eest. Ma vaatasin paremale, kus oli trammijuht ja vasakule, kus oli uks. Ma läksin ja astusin uksest läbi. Ma olin samasuguses ruumis kui hetk varem ning juhusliku kiusatuse tõttu vaatasin tagasi läbi ukses oleva akna. Seal, kus enne olid olnud toolid, konduktor ja trammijuht, oli nüüd trammi alla kaduv asfalttee. Ma keerasin ümber ja avastasin, et siingi oli muutus toimunud. Kõik trammile tüüpiline mööbel oli kadunud ja asendunud valgete seinte ja nurgas nuttu tihkuva meesterahvaga. Ma läksin ta juurde. “Mis juhtus?” küsisin ma ja üritasin ta nägu näha, kuid ta oli selle oma käte taha peitnud. “Mis juhtus, väike mees?” küsisin ma talt. Pardi prääksumist meenutavaks muutus ta nutt, kui ta mulle punaste silmadega otsa vaadates vastas: “Ma tahan siit maha pääseda.” “Kust maha?” küsisin ma , vaadates toas ringi. “Charoni paadilt,” vastas ta sisistades. “Millest sa räägid?” küsisin ma, segaduses. “Prääks,” vastas ta. “Mida?” “Prääks-di-prääks!” hüüdis ta, tõusis püsti ja jooksis vastu seina, kust ma tulnud olin, kukkus maha ning hakkas uuesti nutma, hoides kinni nina, mis pardinokaks moondus. “Prääää-vaata!” hüüdis ta, osutades augu poole, mille ta oma ninaga seina oli löönud. Ma astusin seina äära ja vaatasin august läbi. Ma nägin seal poissi, kes seisis keset teed, justkui midagi oodates ning seejärel pimestas mind ühe maja tagant välja paistev tõusev päike ja ma astusin sammu tagasi, hõõrudes oma silma. Kui ma käed nöo eest langetasin, olin ma taas trammis ning vaatasin läbi klaasuste poissi, keda hetk tagasi läbi seinas oleva pilu olin näinud. Uksed avanesid, ta vaatas mind vastu. “Tervist, Isaac, me oleme sind oodanud.” Ta ei vastanud millegagi ja astus astmetest üles. Ma olin šokis, sest teadsin, et olen õeldut varem kuulnud, ent ei mäletanud kus. Instinktiivselt ütlesin ma: “Pilet, palun!” ja vaatasin ta parempoolset püksitaskut. “Kus ma seda varem kuulnud olen?” mõtlesin ma endamisi, mil talt paberinutsaku vastu võtsin ja selle augustasin. “Küllap millalgi varem, trammiga sõites,” mõtlesin ma, vaatasin poisile otsa ja noogutasin enda mõtte kinnituseks. Ma avastasin, et seisin ikka poisil ees ning astusin ta teelt eemale. Istunud lähimale toolile, lasin ma enda pilgul ekselda, kuni see trammijuhi kuklal peatus. Ta keeras enda pea ümber, nii et ma vaatasin talle nüüd otsa. Tal olid kurvad silmad ja nina, mis meenutas pardi – KURAT! Ma tõusin koheselt üles ja jooksin ukse poole, kuid enne, kui ma kohale jõudsin, kadus põrand mu jalge alt ning tohutul hool kukkusin ma asfaltile ja põrkasin mitmeid kordi taas õhku, lüües maandudes oma pea ära, kuni sellest verd purskama hakkas. Ma teadsin, et olin suremas, tõmbasin viimseid hingetõmbeid ja vaatasin ennast ümbritsevat. Kui ma lamasin suremas, ei pannud koerasilmadega naine mu silmi kinni, mil ma laskusin Hadesesse.


“Iga eeššilk on nüüd murtud, mu poišš,” ütles mees, kes mu kohal seisis ja kaikaga vehkis. “Mis mõttes?” küsisin ma ja vaatasin talle otsa. Ta silmad olid koobastesse vajunud ja ta huulud suhu kadunud. “Eeššilk, noh,” ütles ta ning osutas silmadega vee poole, millel sõitsime. Ma tõusin ja vaatasin sinna. Seal ujusid tuhanded väikesed U-kujulisteks väändunud kalad. Ma olen üsna kindel, et neid kalu oli tihedamalt, kui vett. Nüüd järele mõeldes koosneski see ´veekogu´ vist ainult kaladest. “Kui šulle šellešt tõeštušekš ei piiša, šiiš vaata, keš šeda paati veab,” sõnas mees ja ma vaatasin paadi ette, kuhu oli kaks hobust rakendatud, kuid nemad ei vedanud paati, sest nad olid surnud ja tiibklaverite tiibade alla paigutatud. Tegelikult vedas paati mees, kes tiris nõõre, mis olid klaverite ja hobuste külge seotud. “Miks ta seda kõike vedama peab?” küsisin ma kaikaga mehelt, kes nüüd silkusid krabas ja neid vägivaldselt suhu surus. “Šest tal ei olnud mulle Štyxi ületamiše eešt kahte hõbemünti maksta. Niišiiš andšin ma talle kakš võimalušt: Ta kaš ujub igaviku Štyxiš või tirib pool igavikku paati šelle kohal.” Hirm, mis minust võimust võttis on kirjeldamatu. Mitte mingil juhul ei tahtnud ma selle värdja orjaks ega söödaks saada. Kombanud taskud värisevate kätega mündiotsingul, midagi leidmata, läbi, otsustasin ma meeleheitliku idee kasuks ning üritasin kalaõgardit paadilt jõkke lükata. Ta oli aga vankumatu ja ainsa kaikalöögiga saatis ta mu üle paadiserva merre ning hakkas valjult naerma.
Ma vajusin aina sügavamale ja sügavamale, kuni hapnikupuuduse tõttu teadvuse kaotasin.


Ärgates olin ma tühjas toas, millel polnud uksi ega aknaid. Ma tõusin püsti ja jälgisin tuba, mis tundus vägagi tuttav, kuid milles viibimist ma ei mäletanud. Ma käisin ringiratast ja üritasin leida väljapääsu. Ma lükkasin igat seina igas suunas, lootes salaukse otsa sattuda. “Hallo!” hüüdsin seina äres. “Kas keegi kuuleb mind?” ma tõstsin häält. “Hallo! Kurat võtaks! Kas keegi, türa, kuuleb mind?” Peadselt muutusid appihüüded vihaseks karjumiseks. “Türa vittu, raisk! Te munnid, kus kõik on?!” Ma virutasin rusikaga vastu seina, tekitades sinna väikse mõra. “Türa-aa-a!” Varsti muutusid vihakarjed nutuks. Ma vajusin nurka ja nutsin, sest ma ei näinud ühtegi pääsemisvõimalust.
“Mis juhtus?” küsis keegi mu kohalt. Ma piilusin, ikka nuttes, läbi sõrmede, kust ta tulla võis, kuid nägin vaid tühju seinu. “Mis juhtus, väike mees?” “Ma tahan siit maha pääseda,” vastasin ma talle, läbi nutu, otsa vaadates. “Kust maha?” küsis ta. “Charoni paadilt,” sosistasin ma, kartes, et keegi võib kuulda. Õelnud seda, tundsin ma, kuidas mulle kurku klomp tekkis. “Millest sa räägid?” küsis poiss. Ma üritasin talle vastata, kuid kõik, mis mu suust välja tuli, oli: “Prääks.” “Mida?” küsis poiss segaduses. “Prääks-di-prääks!” üritasin ma uuesti rääkida ning täpselt sel hetkel tuli mulle pähe plaan, kuidas sealt pääseda. Ma kargasin püsti ja tormasin ninaga vastu seina löödud mõra ning kukkusin saadud löögist põrandale. Ma haarasin enda valust tuikavast ninast kinni ja jälle nuttes hüüdsin: “Präää-vaata,” osutades pilu poole, mille ma seina tekitanud olin.
Hetk pärast seda, kui poiss silma vastu aukus surus, muutus tuba valgussähvatuse järel trammiks ja järele mõtlemata jooksin ma trammi ette otsa ning istusin trammijuhi kohale. Mu plaan oli selge: ma hävitan selle põrguliku masina. Ma ootasin mõne hetke, panin trammi käima ja heitsin poisile kahetseva pilgu, sest suur oli võimalus, et ta sureb koos minuga trammi hävingu käigus. Ma kiirendasin ning avasin trammi ette musta augu, mis masina, koos minuga, koheselt endasse imes.


Hetkeks oli kõik kadunud: majad, tee, tramm, mina, kuid järgmisel olin ma, trammiga koos, taas materialiseerinud ja mul polnud õrna aimugi, kus ma olin. Mu ümber laius piiritu kõrb ning kaugel ees nägin ma vaid veekogu, kuhu ma otsustasin trammi uputada. Üritanud tulutult mootorit käivitada, võtsin ma kindalaekast nõõri, sidusin selle trammi külge ja hakkasin masinat enda järel vedama.
Kilomeetreid ja tunde olin ma vedanud trammi enda järel, kui kuulsin selja tagant tulevat valjut ja õelat naeru. Ma vaatasin selja taha ja nägin seal enda vangistajat, Charonit, irvitamas. Raev täitis mu keha ja meele, ma vabastasin kõied, tormasin klaverit mõõda paati ja saatsin Charoni silgumerre, jalahoobiga näkku.


Koidukumas lasin ma taas kuuldavale võimsa vile ja seadsin suuna majaka poole. Ma olen Charon. Ma olen messias